Hingetõmme

„Hingetõmme“ on üksainus hetk meie elus. See on tunne, mis tuleb enne kurbust, aga ei murra. See on see haprus, kui oled üksi, aga mitte üksildane. Kui seisad akna juures ja kuuvalgus ei lohuta, kuid ei tee ka haiget ja aeg ei lähe edasi ega tagasi. See lihtsalt on.

“Hingetõmme” ei räägi valjusti. Ta ei nõua pilku. Ta ootab, kannatlikult. Nagu inimene, kes armastab sind vaikselt, aga täielikult, ilma tingimusteta.

See maal ei jutusta lugu, vaid hoiab ruumi. Ruumi su kõige vaiksematele tundmustele. Sellele, mida sa pole veel sõnastanud. Või ei plaanigi sõnastada. Sest mõni tunne on liiga õrn, et temast rääkida. Teda saab ainult tunda. Ainult hingata.