Sisekõne sajus

„Sisekõne sajus“ räägib emotsionaalsest üleküllusest — seisundist, kus öeldut ja kuuldut on olnud liiga palju ning sõnad on kaotanud oma värvi, kuhjunud tühjenenud tähendusest ja täitunud väsimusest. Vihm langeb visalt, halastamatult, ja hakkab maha pesema kõike, mis on lahti seletatud, läbi mõeldud, välja öeldud, ära kuulatud, üle elatud. Kõike, mille üle mõistus püüdis kontrolli hoida.

Kusagil selles lakkamatus sajus toimub nihe. Väsimus muutub leppimiseks, vaikus ei ole enam karistus, vaid kingitus. Mõtted ei otsi enam vastuseid vaid hajuvad. Ja kui kaob viimane sõna, jääb alles vaid vaikne selgus. Hing on end emotsioonide küllusest üles leidnud. Sajuga puhastunud pind annab võimaluse alustada algusest. Sest pärast seda sajab teisiti.