Näitus
KÕRGHETK. Täiuslikkuse melanhoolia
Vahel ei sünni nukrus sellest, et midagi on puudu, vaid sellest, et sa ei oska enam midagi juurde soovida.
Mõni hetk on elus nii täiuslik, et sa ei muudaks selles midagi. Tunned rõõmu, tänulikkust ja joovastust. Tahaksid jääda sinna, kus oled, nende inimeste keskele, sellesse valgusesse.
Ja just siis, kui oled õnnelik, tabab sind mõte, et võib-olla ei saagi midagi elus enam parem olla. Vahel ei sünni nukrus sellest, et midagi on puudu, vaid sellest, et sa ei oska enam midagi juurde soovida. Sellest vaiksest vastuolust räägivad just selle näituse maalid. Nende keskmes on taipamisest sündiv melanhoolia, mis ei võta kõrghetkelt rõõmu, vaid annab sellele sügavuse. Täiuslikkust kogedes tajume ühtlasi selle haruldust ja mööduvust. Kõrghetke rõõm on kõige kirkam siis, kui igatsus selle järele on juba alanud.
Ja just siis, kui oled õnnelik, tabab sind mõte, et võib-olla ei saagi midagi elus enam parem olla. Vahel ei sünni nukrus sellest, et midagi on puudu, vaid sellest, et sa ei oska enam midagi juurde soovida. Sellest vaiksest vastuolust räägivad just selle näituse maalid. Nende keskmes on taipamisest sündiv melanhoolia, mis ei võta kõrghetkelt rõõmu, vaid annab sellele sügavuse. Täiuslikkust kogedes tajume ühtlasi selle haruldust ja mööduvust. Kõrghetke rõõm on kõige kirkam siis, kui igatsus selle järele on juba alanud.
21. oktoobril toimus Tallinna Teletornis Toomas Pikhofi maalinäituse „KÕRGHETK. Täiuslikkuse melanhoolia“ avamine. Oli eriline näha, kuidas maalidesse talletatud tunded kohtusid avamisõhtul inimeste ja nende lugudega.
Selle näituse südames on üks rahutu küsimus: kas oskame olla õnnelikud siis, kui kõik, mida oleme soovida osanud, on olemas? Kas oskame selles hetkes püsida, ilma et hakkaksime juba järgmist igatsema või kardaksime käesolevast ilma jääda?
Aitäh kõigile, kes tulid ja kinkisid meile oma aega, tähelepanu ning soojust. Ka nende vaiksete hetkede eest maalide ees, millest me ei pruugi kunagi midagi teada saada. Näitust luues saame tuua teosed vaataja ette, kuid seda, kuhu need teises inimeses ulatuvad, saame vaid aimata.
Aitäh Kaido Saarniidule ja Tallinna Teletorni meeskonnale, et aitasite sellel näitusel sündida. Ja aitäh, Uku Suviste — sinu hääl ja muusika kuuluvad nüüd meie mälus lahutamatult Teletornis sündinud kõrghetke.
Selle näituse südames on üks rahutu küsimus: kas oskame olla õnnelikud siis, kui kõik, mida oleme soovida osanud, on olemas? Kas oskame selles hetkes püsida, ilma et hakkaksime juba järgmist igatsema või kardaksime käesolevast ilma jääda?
Aitäh kõigile, kes tulid ja kinkisid meile oma aega, tähelepanu ning soojust. Ka nende vaiksete hetkede eest maalide ees, millest me ei pruugi kunagi midagi teada saada. Näitust luues saame tuua teosed vaataja ette, kuid seda, kuhu need teises inimeses ulatuvad, saame vaid aimata.
Aitäh Kaido Saarniidule ja Tallinna Teletorni meeskonnale, et aitasite sellel näitusel sündida. Ja aitäh, Uku Suviste — sinu hääl ja muusika kuuluvad nüüd meie mälus lahutamatult Teletornis sündinud kõrghetke.