Habras reaalsus

Vahel ärkan keset head elu ja kuulatan, kas kõik on veel endiselt alles. Tuttavad hääled, hingamine, kogu habras reaalsus. Mu ees ulatub roosa valgus kaugusse, millel ei paista lõppu olevat. Kõik on nii ilus, et hetkeks julgen uskuda, nii see jääbki. Tahaksin selle endasse jätta — iga õrna varjundi, kogu selle rahu, tunde ja soojuse. Kaugus sulab roosasse valgusesse ja ma ei tea enam, kus lõpeb taevas ja algab maa. Seisan selles lummuses ja soovin, et ka minu elul oleks veel nii palju avarust ees. Et kõik, mis on mulle kallis, võiks veel kaua minuga jääda.