Hüvastijätt

Valgest taevast langes vihm tumemusta merre. Vaatasin, kuidas iga piisk kadus, ja püüdsin meenutada viimast korda, kui olin kusagilt lahkunud teadmisega, et enam tagasi ei tule. Enamasti olin ukse sulgenud või üle õla vaadanud, mõeldes, et küllap kunagi jälle. Alles hiljem olin mõistnud, et mõni paik jäi selja taha viimast korda. Et oleksin võinud veel hetkeks peatuda, vaadata veidi kauem, jätta meelde midagi, millest nüüd enam selget mälestustki polnud.

Seekord ma teadsin, et see on hüvastijätt, kuid ometi ei osanud ma hüvasti jätta. Seisin vihmas ja viivitasin minekuga, justkui saaksin veel paigale jäädes hoida alles elu, mis oli mind siia toonud.