Täiuse tasakaal

Kõik oli viimaks tasakaalus. Olin seda nii kaua oodanud, et kartsin nüüd isegi rõõmustada — justkui võiks miski mu sees liikudes kogu selle hapra õnne paigast lükata. Hoidsin oma rõõmu vaiksena. Ei julgenud öelda, kui hea mul on, ega teha liiga kaugele ulatuvaid plaane. Iga soov tundus liiast, kui elu oli mulle juba nii palju andnud. Tahtsin vaid, et kõik võiks veel kesta. Olin arvanud, et täiuslikkuse saabudes kaob ka hirm. Nüüd oli mul rohkem hoida kui kunagi varem. Ja vahel, keset kõige ilusamat hetke, tabasin end hinge kinni hoidmas — nagu sõltuks õnne püsimine sellest, kui tasakaalukalt ma oskan õnne hoida.