Oleviku igatsus

Kõik on veel siin, minu sees, minu hoida ja jagada. Ometi vaatan oma praegust, nii täiuslikku elu pilguga, millega tavaliselt vanu fotosid vaadatakse. Märkan juba seda, mida võiksin kunagi igatsema jääda — valgust, tuttavaid hääli, iseennast just sellisena, nagu ma praegu olen. Tahaksin juba tagasi hetke, mis pole veel lõppenud. Viibin selles ja tunnen ometi, kuidas hakkan sellest puudust tundma. Kõik on käeulatuses, aga mina hoian seda juba mälestuse hellusega. Ma ei tea, kuidas olla õnnelik, ilma et hakkaksin kohe seda õnne igatsema. Tahaksin lihtsalt olla siin, kuid jään ikka hetkeks vaatama, nagu jätaksin hüvasti.