Õnne värin

Naersin ja tundsin, kuidas silmad lähevad märjaks ning kõik mu ees muutub uduseks. Midagi polnud juhtunud. Lihtsalt korraks sain aru, kui väga ma tahan veel hoida seda imelist elu oma vesistes silmades. Pühkisin pisarad ära, et jälle selgelt näha. Kõik oli endiselt siin, aga korraga oli iga väiksemgi asi mulle valusalt kallis. Oleksin tahtnud vaadata kauem, jätta meelde rohkem, olla selles elus veel ja veel. Ma ei tahtnud millestki ilma jääda. Isegi neist tavalistest päevadest, millest olin seni pooleldi märkamata läbi elanud. Tahtsin neid tagasi, et oskaksin neis rohkem kohal olla. Ja tahtsin kõiki neid, mis olid alles tulemas. Naersin veel, pisarad silmis, oma õnne värinais. Nii hea oli elada.