Ilu melanhoolia

Kõik oli nii kaunis, et maailm näis peatuvat. Tahtsin selle ilu endasse jätta koos kogu magusmõrkja melanhooliaga, sest juba selles hetkes elades tundsin, kuidas hakkan seda igatsema. Vaatasin kõike pisut kauem, püüdes meelde jätta valgust, taevast, pilvi ja seda, mida ma selle sees tundsin. Oleksin tahtnud hiljem mäletada enamat kui teadmist, et olin õnnelik. Tahtsin mäletada, kuidas see õnn minus elas, kui lähedal oli nukrus ja kui vähe oli vaja, et elu tunduks täiuslik. Kogu elamise ilu oli minu ees, aga mina juba kurvastasin ja igatsesin seda.