Küllastuse meri

Seisin küllastunult meres ega osanud enam midagi soovida. Kõik, mida olin igatsenud, oli olemas. Püüdsin mõelda, mis võiks mind veel õnnelikumaks teha, kuid ükski soov ei tulnud enam pähe. Esialgu tunnetasin selles rahu, kuid peagu muutus see valuks. Mis siis, kui rohkem ei olegi midagi oodata? Kui see ongi kõige ilusam, mida elu mulle annab, ja edaspidi saan vaid loota, et sellest küllusest võimalikult palju alles jääks? Ma ei olnud osanud karta hetke, mil kõigest piisab. Nüüd seisin keset oma õnne ja soovisin, et mul oleks veel midagi igatseda.