Õnne lummuses

Olin nii kaua õnne poole püüelnud, et selle saabudes ei osanud ma muud kui vaikida. Korraga polnud kusagile kiiret ega midagi puudu. Hingasin sügavamalt ja tundsin, kui kerge võib olla lihtsalt olemas olla. Tahtsin lasta sellel tundel end kanda, ilma et peaksin mõtlema, kui kauaks seda jätkub. Ometi liigutas mind juba teadmine, et kord hakkan seda hetke igatsema. Kõik oli veel alles, aga mina tahtsin seda juba mälus hoida. Nii ma seal olingi, õnne lummuses, soovides vaid, et oskaksin seda tunda sama täiuslikult, kui olin osanud sellest unistada.