Õrnalt valus

Olen mõistnud, et elan praegu elu, mida kunagi igatsesin. Oleksin tahtnud seda öelda oma nooremale minale, kes sellest kõigest südamevaluga unistas. Istuda korraks tema kõrvale ja öelda: sa ei tea veel, kui palju head sind ees ootab. Ühel päeval on sul olemas see, mille puudumine sulle praegu valu teeb. Selle mõtte juures hakkasin nutma. Mäletasin liiga hästi, kui üksi ma kunagi oma igatsusega olin. Kui väga oleks ma vajanud kasvõi ühtainsat hetke sellest elust, mis on mulle nüüd nii tavaliseks saanud. Pisarad tulid üha uuesti. Oleksin tahtnud anda endale osa oma praegusest rahust, et siis oleks olnud kergem oodata. Aga sain vaid tunda, kuidas ammune kurbus minus veel liigub, ja lasta endal viimaks nutta kõige selle pärast, mida olen pidanud teel õnneni läbi elama.