Joovastuse siirus

Korraga ei olnud vaja end enam muuta, parandada ega kellekski teiseks saada. Piisas sellest, et olin olemas. Mu ees laius kuldne põld ja valged pilved liikusid aeglaselt üle sinise taeva. Vaatasin neid ja tundsin, kuidas minus annab järele see, mida olin kaua pingul hoidnud. Olin harjunud mõtlema, et enne rõõmu tuleb veel midagi korda saada. Et pean olema parem, jõudma kaugemale, jääma iseendaga lõpuks rahule. Aga sel hetkel olin õnnelik just sellisena, nagu olin. Kõige poolelioleva ja ebatäiuslikuga. Ma ei hoidnud naeratust tagasi ega püüdnud oma joovastust vaos hoida. Rõõm tuli siis, kui lubasin endal seda uskuda.